Lumine õhtupoolik Kätliniga tee ja pannkookide saatel

Jõudes parast kümneminutilist jalutuskäiku pubi ‘Dracula’ ette, näen eemalt, kuidas Kätlin pooljooksusammul ja samal ajal lehvitades minu poole jookseb. Just kell 19.00 õhtul pidime siin kohtuma. Kirikukellad lõid. Kätlin asus kohe jutustama, et oleks bussilt peaaegu maha jäänud.

Seadsime sammud pubisse, ukselävel paiskas meile vastu soojus ning puidulõhn, pubi köetakse kaminaga. Leti ääres seistes teadis Kätlin ilma pikemalt mõtlemata, mis on tema soov- roheline tee ning pannkoogid moosi ja vahukoorega. Kui olime tellimuse sisse andnud, panime riided nagisse, istusime lauda, sellesse, mis aknale kõige lähemal, et oleks näha tänavavalgustite saatel langemas suuri ja laiu lumehelbeid. Maa oli kattunud hallikasvalge lumevaibaga, seepärast just halliga, et pubi asub maantee ääres. Taustaks mängis Youtube playlist tuntumatest jõululauludest. Lisaks meile oli kohvikus veel 2 keskealist pisut napsist meest, kes vahelduva dünaamikaga ülejärgmises lauas millesti väga intensiivselt jutustasid. Laual olil neil 2 suurt õlleklaasi. Meie saime kohe algul letist kaasa 2 suurt ja ümmargust tassi teega.

15 minutit ootamist ning siis toodi meie lauale õhukesed kohevad pannkoogid nelja apelsiniviilu, moosi, rohke vahukoore ja tuhksukruga. Kätlin tegi telefoniga paar pilti erinevate nurkade alt. Seejärel asusime maiustama. Üks meestest tõusis lauast ja käis väljas suitsetamas. Klienditeenindaja segas roobiga ahju. Õues sadas veel lund, kuid liiklus oli hõredamaks jäänud. Keegi mööduvatest jalakäijatest ei vaadanud hetkekski aknasse. Enamik käisid pead maas-arvatavasti siis, et kiiresti koju jõuda, omad mured ja mõtted peas.

Arutasime Kätliniga kooliteemalistel jututeemadel. Rääkisin talle Ugala teatri ja Vanemuise teatri külastusest. Kui olime lõpusirgel pannkoogimaratoniga, kurtsime mõlemad, et ei mahu enam. Teineteist tuleb inspireerida! Seepärast sõime mõlemad pliinid lõpuni. Kätlini taldrikule jäi veel üks apelsiniviil. Hetkeks naersime liiga kõva häälega Kätlini lisatud kommentaarile: “Nende meeste hääled on nii kõvad.. huvitav, kas nad on ooperilauljad?”

Tänasime teenindajat ja astusime hubasest Draculast külmale linnatänavale. Kätlin läks bussile ning mina kõndisin rahulikult sammudes kodu poole.